Olen kohanud 40ndates, 50ndates mehi, kes kogu maailma üle on kangesti kibedust täis. Et ikka teised on halvad ning onupojapoliitika määrab saatuse jne. Aga kui küsida, mis sa oled teinud et oma elu paremaks teha, siis lihtsustatult öeldes on kokkuvõte selline: "ma olen kõige kõvem mees üldse ja juba esimese väljasaadetud CV peale peaks tulema korraliku palgaga töökoht".

Mul on probleem. On üks sõber, kelle osas hakkan üha rohkem uskuma, et temast on kasvamas selline mees. Väga tore tüüp. Suurepärase huumorisoonega. Saab kenasti hakkama. Tore perekond. Kuid ellusuhtumine on laias laastus selline, et kui juba rohkem kui natuke pingutama peab, siis tehakse justkui ülekohut ja suhtutakse temasse isiklikult kättemaksuga või kui mitte kättemaksuga, siis vähemalt lihtsalt isiklikult. Ja kui pingutada on vaja, siis peaks ikka keegi teine pingutama, sest pingutamine - see ei ole lihtsalt tema teema.

Minu probleem on selles, et see läheb vastuollu minu arusaamisega maailmast. Minu arvates töö seisneb pingutuses, pingutus toob arengu. Areng kindlustab selle, et mind võetakse ka 40selt ja 50selt tõsiselt. Ja keda võetakse tõsiselt, neid hoitakse mängus. Keda ei võeta tõsiselt, need jäävad lihtsalt kõrvale. Need jäävadki oma kolmanda liiga Al Bundy'deks, kelle enesekindlus põhineb kunagi ühes mängus tehtud touchdownil. Ka Al Bundy võib kenasti elada, aga temast ei saa kunagi meistri- või esiliiga mängijat.

Ma võin Al Bundyga juua õlut. Aga ma ei saa Al Bundyga midagi tähtsat koos teha. Sest sel ei ole mõtet. Lihtsam on valida koostööpartner, kes aitab atra vedada, mitte koostööpartner, keda ma lisaks adrale pean vedama. Samas on raske jätta kõrvale inimest, kes iseenesest on ju väga tore. Kuid siiski - koostööd teha ma temaga ka ei suuda, sest meie arusaamad ja suhtumised on niivõrd erinevad.

Arvan, et nende endiste, praeguste ja tulevaste kibestunud keskealiste meeste põhipatuks on ikkagi nende enda suhtumine. Eriti kole on, kui kaks tugevat suhtumisstiili kokku satuvad: tükitöö mentaliteet ja liigne eneseimetlus.

Esiteksn tükitöö mentaliteet - "teen nii palju kui peab ja ei grammigi rohkem, pigem isegi vähem, sest vähem teha näitab kui nutikas sell ma olen."
Minu arusaam on, et selline suhtumine on pohhuism. Mõnes mõttes ka ahnus. Ja kohe kindlasti lihtsalt laiskus ja mugavus. Kogu see komplekt on tagasiminek, mitte paigalseis! Kuigi inimesele endale võib olukord tunduda stabiilsuse ja kindlusena, siis paigalseis on kindlasti tagasiminek. Miks? Sest teised liiguvad edasi, liiguvad mööda, liiguvad eest ära. Tükitööd võib teha euroaluseid naeltega kokku lüües. Kuid enamikes ametites tükitöö suhtumine on 100% allakäik!

Teiseks liigne eneseimetlus - "fakk jee, ma olen siiani hästi hakkama saanud ning olengi super vana. Teised ütlevad ju seda ka!"
Selline fantaasia võib tekkida, kui liikuda terve elu ühes seltskonnas ning teha sama tööd ning saada ainult ühetaolist tagasisidet, siis tekibki mulje, et "elu on nüüd valmis ning edasine 50-60 eluaastat on kõige selle nautimine". No okei, kui nii saab terve elu elada, siis see ongi õnnelik elu ja saaksin olla ainult kade. Ainult et, mis saab siis kui selle idülli üks alussammas mureneb? Kui senine töö kaob? Kui naine otsustab eluga edasi minna? Kui sõbrad ära kolivad? Mis siis saab?

Siis on teised süüdi. Nii mõtlevad need 40sed ja 50sed, kellega olen seni kokku puutunud. Ja isegi kui neist on kahju olnud, siis olen nad mõttes ikkagi persse saatnud, sest pole minu asi neid järele tõmmata. Kui nad olid ja on siiani enda meelest kõvad mehed ja pidasid end teistest kõvemaks, siis olgu nii kõvad vennad ja vedagu end ise uuesti käima. Siinkohal mina allahindlust ei tee!

Mida mulle saab ette heita on see, et ma otse ei ütle - "et hea sõber, minu meelest oled sa ise ennast siin väga tulemuslikult petmas. Äkki võtaksid midagi ette, et enda olukorra reaalsust ja illusoorsust järgi proovida." Jah, paraku olen ka mina see, kes aitab tal oma mullis rahulikult edasi tiksuda.