Eesti pudenes konkurentsist. Kommentaarid ja kaasaelamine on paras tsirkus, ütleksin.
Ikka ebaõiglus ja turts-turts-turts.

Eurovisioon on sel sajandil olnud pidevalt selline silmakirjatsemise festival. Kõik kiidavad kõiki, nunnutavad, üksteist toetatakse, kallistatakse. Selline korralik eneseabigrupp, kus keegi ei jää märkamata ning kõigile antakse võimalus. Ning kui päris võistluseks läheb, siis hakatakse selja taga sitta rääkima ja sitta keerama. Selline korralik ärapanemine.
Lisaks veel kaasaelajate emotsionaalsed pursked ja purtsatused. "Tehti liiga", "poliitika", "balkan" ja muu ai-ai-ai.

Olen ilmselt konservatiivseks sionistiks kujunenud, kelle meelest kunst ja meelelahutusmuusika on laste mängud ning täiskasvanud selliste infatiilsete teemadega ei tegele. Kuigi see Verona lugu ei olnud üldsegi halb. Ning iseenesest Eurovisiooni idee kui selline (Euroopa ühtsus) on sümpaatne, kuigi mu meelest on Eurovisioon muutunud selle idee vastu töötajaks.

Ah, las olla. Kellele meeldib, see osalegu. Kel ei meeldi, see kannatagu see nädalake ära.