Kõrvades kohiseb, silmadel on valus. Ärkamine on üha valulikum. Keha on raske ning treenitus ei aita kuidagi kergemalt end püsti saada. Istun ja hoian peast kinni. Sasin juukseid ning üks sõrm takerdub taas peanaha sisse. Valu ei tunne. Nahk ja lihased ei anna enam suurt aimu. Aga silmad, kõrvad ja nina töötavad täistuuridel. Just silmad ja nina. Silmi ei taha avada, aga ärkamiseks nuusutan ümbritsevat. Lõhnad on nii tugevalt tunda, et tunnen pea kõik ära, mis paarisaja meetri raadiuses toimub. Üks koer, neliteist kassi, kaks siili, kuus rotti, üks laip. Oot, üks laip? Kas … kas minu tehtud? Ei mäleta. Aga võib-olla. Las olla. Võib-olla hiljem.

Loivan kraanikausi juurde ja keeran külma vee jooksma. Pesen silmi. Kummaline, et külm vesi saab ka praeguses seisundis olla nii värskendav. Vaatan end peeglist. Paremal põsel on suur tükk kuivanud nahka. Sikutan selle küljest. Pagan, jälle tuli koos lihatükkidega. Ma pole enam eriti ilus. Naeratan. Hambad on jätkuvalt korras. Kõik 33 allesolevat hammast on ilusad valged ja terved. Kontrast kõige muuga. Midagi sellist nagu siis kui leidsin massihauast elava lapse. Roosa, pehme, isuäratava.

Suudlen enda peegelpilti. Jahe ja elutu klaas. Veidi romantiline, kuid samas kuidagi võigas. Nagu vastamata armastus koos jäägitu põlgusega. Aga pole viga, olusid arvestades näen ma kena välja.

Kuidagi vaikne on täna. Ahjaa, kell on seisma jäänud. Kui ära söön, siis lähen keeran uuesti üles. Üks väheseid helisid, mis meenutab mulle, et elan. Tuulte ulg, kolisev katuseplekk ja kräunuvad kassid on ka unedes. Nendest häältest ei saa aru, kas unes, ilmsi või varjuderiigis, aga kellatiksumine on päriselt.

Avan külmkapi. Tuunikalakonservid. Kumba võtta, kas tomatikastmes või õlis? Mõlemad on vastikud. Jäledama maitsega kui toores liha ja veri. Kuid midagi pole teha. Taimset toitu mu kõht kinni ei pea. Võtan mõlemat konservi, avan need ja valan kaussi. Segan ühtlaseks massiks ja raputan natuke soola juurde. Vanast harjumusest. Võtan kausi ja lähen rõdule. Istun rõdu äärele ja lasen jalad rippu. Rõdu piire kukkus ülemöödunud kuul alla. Vaatan, kuulan, haistan ja söön. Isutult. Peaks korra linnas ära käima, otsustan. Mida muud ikka teha? Ilmatsalu kant on nagunii võssa kasvanud ning muutunud nii tihedaks, et minust jääks saja meetriga ainult skelett alles. Jääksin tükkhaaval okstesse kinni. Pärast tuleks jälle liha luudele kasvatada. Eelmine kord võttis neli kuud. Enam ei taha. Linna on kergem minna. Teed on tühjad ja terved. Kummalisel kombel muutis õnnetus asfalti vastupidavamaks. Taimed ei murra asfaldist läbi. Arvestades, kui kergelt loodus betooniga üks-null teeb, on see ime. Aga kes ma ise olen – ime või õnnetus?

Kauss on tühjaks saanud. Lähen kööki tagasi ning viskan selle valamusse. Ootama homset. Näe, kastis polegi enam konserve nii palju. Parem külmkapp täis panna ja kast minema visata. Teen seda ning külmkapp saab kenasti täis. Konservid võiks ka niisama nurgas vedeleda, elektrit ju pole, aga harjumuse jõud on tugev. Ahjaa, kell; aeg on kell üles keerata. Lähen magamistuppa ja avan kapi. Panen ülikonna selga ja kingad jalga. Ikkagi linna minek. Riided mulle meeldivad. Eriti sünteetika. See kaitseb hästi mu õrna liha ja nahka. Heas sõjaväevarustuses võiksin isegi võsas roomata. Aga kust sõjaväevarustust saada? Kõik korjati ju ära peale õnnetust. Niisiis kell.

Sulgen korteri ukse ja lähen trepist alla. Täna on mõnus päev. Päikest ja vihma pole. Rahulik sombune ilm. Turvaline. Lähen majade vahelt kõrvaltänavasse üheksakordsesse. Vaatan tunnustavalt seda veel õrnalt kollakat kõrget majamürakat. Minu kellatorn – siit kostub kaugele see turvaline tik-tak. Minu südame rütm, mis tunnistab minu eluõigust.

Kõnnin rahulikult üheksandale korrusele, astun ukseta korterisse sisse ning suundun mööda tuttavat teed elutuppa. Hmm, kella ei ole enam.