Üks Lugu on jutustada. Sel korral siis sellest, miks osad inimesed omavahel tõmbuvad nagu magnetid. Niisiis:


Eespool siin Maailmas elamist on selline meeldiv koht, kus valmistatakse inimesi selleks eluks ette. Protsess on sarnane mängukarude valmistamisele, ainult et jupid on teised. Nagu ikka pannakse kõige tähtsamad jupid sisse alguses ja lõpus. Mina räägin algusest.

Mitte just kõige alguses, aga üpris alguses on kaks Jumala poega, kaksikud nimedega Auväärt ja Kiiduväärt. Neil on kaks kotti, kus on lõpmatul hulgal magneteid, mida nemad siis kas juhuslikult või plaani järgi inimeste sisse panevad. Mõni inimene saab neid magneteid rohkem, teine vähem. Üks mees sai neid ükskord kõigest kaks, see tähendab, et jätkus vaid vanemate leidmiseks, ning elu oli tema jaoks üpris kurb - jäigi üksi ja lastetult vanapoisina elama. Teistele satub ikka rohkem ja seepärast on mõnel mehel elu jooksul lausa mitu pruuti, ja mõnel emal koguni kaksteist last ja nelikümmend kaks lapselast.

Vahel juhtub ka nii, et mingil põhjusel lähevad magnetid mõneks ajaks rikki. Siis võib juhtuda, et elu viib kokku inimesega, kes tundub nii külgetõmbav ja mõnda aega on kõik justkui täiuslik. Hiljem, kui magnet tagasi töökorda läheb, ei saa aga enam üldse aru, et kuidas sai selline tõmme olla, sest nüüd on ju tühjus või lausa tõukumine.

Niisiis, kui te satute mõtlema, miks mõni inimene teile tänaval vastu tulles nii tuttav näib, siis teadke - asi on neis magneteis, mis meile viguriks ja kompassiks sisse on pandud.