Kell on 19.24. Istun diivanil ja silmitsen kerge ihaga oma kõrval olevaid pähkleid. Näpin neid ja pistan esimese suhu. Vürtsikas, vängelt vürtsikas. Samas vastikult odava maitsega. Laen endale neid järgemööda suhu. Purustan purihammastega ja neelan hoolimatult. Pakk on tühi ja neli lehekülge raamatust edasi jõutud. Progress.

Aeg tiksub. Peas on sundus – vaja alustada tegemata töödega; vaja alustada; vaja töötada; ei taha; aga on vaja. Täiesti selge, et sellest kõigest ei tule midagi välja. Kahjuks saab seda kõike lükata varahommikusse. Ilmselt seda teengi ning rikun oma tänase mõnulemisega kaks järgmist päeva ära. Samas on need nagunii rikutud – liiga üleplaneeritud. Elu on liiga üleplaneeritud. Tööga. Oksendamiseni. Mitte midagi tehes jõuaks sama kaugele. Depressiooni.

Tegelikult ei tee ma ju väga palju tööd. Tegelikult kulub selleks kõigeks lihtsalt palju aega. Võib-olla läheks kiiremini, kui motivatsioon oleks täna grammi võrra suurem. ’Null koma millegagi’ võrreldes on ’üks koma midagi’ juba kõva sõna.

Aga võib-olla ka ei läheks kiiremini. Võimalik, et asi on hoopis muus. Olgu siis ...

Kell on 19.44. Istun diivanil ja kirjutan suvalisi mõtteid. Tegelikult on neis kindel muster: töö-depressioon-The Girl-kesmaolenmidatahan-šokolaad. Depressiooni mul siiski tegelikult pole. Minu probleem on selles, et fantaasia ületab tegelikkuse. Selle tulemuseks on see, et tegelikkus on igav ning kaitserefleksina lülitab ka fantaasia end madalsagedusele. Nii ei ole fantaasiat, pole ka tegelikkust. On passiivsus. Ja vaesus.

Kell on 19.52. Olen mitu lõiku teksti vahepeal kustutanud. Valetasin iseendale, aga jäin vahele. Karistuseks ei avalda ma seda enesepettust mitte kunagi. Häbi hakkas.

Niisiis, The Girl. Saagem tuttavaks. Mina olen Mina ja mul on neli voorust: vaikus, torm, pisarad, sadam. Mis on sinu voorused? Ah tõesti? Tuli, jää ja maksmata arved on väärt kaup. Mis see maksma läheb? Ah, seda on palju – igavik, hukatus, unustus ja ******* on liiga palju. Kuigi õiglane kaup. Mis ja kuidas siis jääb? Ei jää? Jääd? Jääga, loomulikult.

Ta võttis oma kokteili. Jää, viin. Jää siia, ma viin su pärast. Enese pärast. Sinu enese pärast. Ja ka minu enese pärast. Peale viit. Võib-olla ka peale kuut kokteili, ma enam ei vii. Jääme ja kükitame akna all itsitades nagu lapsed. Just nii nagu täiskasvanud purjus peaga tulevad oma täiskasvanuskafandrist välja ja käituvad loomulikult ja vabalt. Hommikul ärkavad, ägisevad ja ronivad skafandrisse tagasi. Salaja mõtisklevad veel nendele akna all kükitatud itsitamistele. Hea seegi.

Kell on 20.01. Tahan šokolaadi, aga olen liiga laisk, et murda üks tükk. Olen liiga laisk, et mõelda uusi mõtteid. Peaks tegema ühe kohvi ja arvama, et olen tööl. Võib-olla petab ära ja teen siiski veel paar tundi madalamotivatsiooniga tööd. Võib-olla tärkab siis öösel unenägudes fantaasia ja kükitan alasti akende all ja itsitan elu üle.