Positiivsus on edasiviiv jõud. Teame, teame.

Harvem räägitakse, et depressiivsus/pessimism saab ka olla edasiviiv jõud. Tõsi, raskemeelsus on enamasti takistav jõud. Kuid mulle tundub, et loometöös on teatud juhtudel see pigem käivitavaks jõuks. Tulemus on teistsugusem kui positiivse loomemotivatsiooni korral, ning see ongi asja võlu.

Võtame või selle moosekandi, kelle loole ma siin viitan. Mulle tundub, et tema on üks depressiivse loome esindaja. Ja kurat võtaks kuidas see on palju siiram kui muusikatööstuse populaarsemad hitid.

Pöördudes taas positiivse ellusuhtumise radadele, siis julgen väita, et potiivsus ja hurraa-optimism aga võivad ootamatult teatud juhtudel barjääriks osutuda. Noh näiteks siis, kui kõik läheb hea hooga ja siis üks käre takistus teele tormab. Põrutatakse hoogsalt takistusse sisse ja siis ollakse katki ning puruks nii professionaalses kui privaatses mõõtes. Teine teema on see, et kui koguaeg positiivsuse leegina põleda, siis ei tekib kartus rollist välja tulla, mis võib viia läbipõlemiseni. Kuni selleni välja, et elujaatavast naeratusest saab idioodi irve. Ja kui nüüd valida on, kas olla irvega idioot või tõsiilmeline idioot, siis valin viimase.

Depressiivsuse üks pluss on ka see, et inimesed ei oota "depressandilt" väga palju. "Ah, las ta olla, tal on niigi iseenesega raske". "Positivindile" (jah, ma nimetan sellise üli-elujaatava persooni positivindiks ehk positivseks, kes on vindi üle keeranud) aga laotakse mõnuga suuri ootuseid-lootuseid, sest tema ju oma suure eluenergiaga kannab kõik kannatused. Kuni murdumiseni...

Vot selline mõttelõng seostus. Lõng hakkas kerima sellest, et tahtsin seda muusikapala jagada ning kuidagi peab ju pala postitusega seostama ;)

---

Laupäev on iseenesest korda läinud. Käisin koolitusel. Oli põnev ja kasulik ja sai uusi tarkuseid ning ühe uue tuttava ka, kes tekitab minus uudishimu, et mis on selle inimese sisse peidetud; millised on tema kogemused ja lood; milline on tema eluvaade. Ehk siis - üle pika aja uus tuttav, kes ei ole liiga tavaline.

Ja kahjuks avastasin, et haiguse vimm on siiski sees. Eelmine nädal alustatud vitamiini-ingveri-küüslaugu-sibula ravikuur on hoidnud tugevana, kuid pole terveks ravinud. Peab päris mürgid appi võtma vist. Kuigi otsustasin, et novembris ei joo, siis tops viina kuluks täna küll ära. Terviseks!